Taaskord tuleb tõdeda, et tegemist oli elu parima puhkusega, või siis vähemalt Top 3 kuuluvaga. Juba bussides mõlgutati mõtteid järgmisele aastale vaadates ning selgus tõsiasi, et tegemist on nii populaarse üritusega, et kohti on vähem kui tahtjaid ning nii tekkiski paaril vanal olijal idee, et reisiseltskonna valikul saavad edaspidi olema nn. ”eelvoorud”-bikiinivooruga alustades ja lõpetades talendivooruga.
Ning sellise pisikese etteruttava sõnumiga lõpetame selle aasta blogi-TULEB MINNA.
15. märts 2009
Tagasi reaalsusesse...
Rahvas on matuse meeleolus, käes on lahkumiseaeg, silmad on pisarates ja kurgus on klomp.
Einestame vaikides ja nuuksudes ning hakkame vastumeelselt pakkima-õnneks on kotid kergemad. Jätame hüvasti oma uskumatult heade võõrustajatega ja asume teele kodu poole. Õnneks on keegi tark pannud varakult bussi stereokeskusesse kõige kuulsamate apreka hittide plaadi.
Sõidu esimesed tunnid mööduvad rõõmsalt kaasa rokkides.
Kuna enamus reisiseltskonnast pole kordagi elus teinud tutvust BurgerKingi maitsvate roogadega, tuleb see kohustuslik peatus ära teha. Kõik jäävad kogetuga rahule-kommentaare ei kuule, sest toit on viinud keele alla.
Tulles tehtud otsus, et külastame ka Viini jääb paraku teostamata, sest ilm on pehmelt öeldes täiega pekkis- isegi peatuste ajal ei ole keegi vabatahtlikult nõus bussi kaitsvate seinte vahelt lahkuma, sest väljas sajab kõik võimalikku kraami ja tuul on nii tugev, et seista saab 45 kraadise nurga all ilma kõrvalise toeta, seetõttu otsustame liikuda minimaalsete peatustega.
Tsehhi on kuulus oma suurepärast õllesortide ja markide poolest mis maitsevad ülihästi- teeme ilma sundimata korraliku ostlemise, kohalikus 24h avatud supermarketis, kus rabame näppu nii palju erinevaid õllesid kui kannatab, sest siin maksab õlu mitte midagi. Suurem ostlemishullus rahuldatud, hakkame tasapisi edasi vurama, ees ootab igati ekstreemne Poola.
Bussis liiguvad ringi kahtlased kohalikud salatid- üritatakse vastu tahtmist ära süüa-ei õnnestu. Naised ei suutnud poes otsustada, millist võtta ja võtsid siis kõik versioonid mida letis pakuti- tänu sellele saavad Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) väga eriskummalise versiooni makra- ja kartulisalati osaliseks. Asja teeb hullemaks, et peale võtta ei saa.
Pimeduse varju all jõuame Poola piirile, otsustame, et buss nr.1 juhi kohalt eemaldame Hardi, kelle paneme kaarti lugema ja Ahti(nimi muudetud) võtab rooliratta oma lihavate sõrmekeste haardesse- kahjuks teatab ta, et tema sõit ei saa olema eriti pikk, mingi ”koll” pidi ruttu ette tulema. Bussis nr.2 on sõitjaid jäänud ainult kaks tükki-Robo ja Eedi-Ross(kanaküla kauboi) kuid mehed ise on tahtmist täis ja meie usume nendesse.
Mingi 01.00 paiku jõuabki see ”koll” Ahtile (nimi muudetud) ette ja tuleb vangerdus juhi osas. Gaspars(läti strippar) võtab hoopealt üle rooli ja pedaalid tulevad pisikese hilinemisega- õnneks midagi hullu ei juhtu. Nagu alati on Poola täis õudust ja ekstreemsust- ilm, mis siiani oli sant muutub sandist tükk maad hullemaks-üli libedale teele sajab peale tatine lumi ja busside liikumiskiirus kahaneb kiirelt 60km/h vahest isegi vähem. Akendest avaneb vaade kraavi sõitnud rekkadele ja mõnele uljale pisiauto omanikule kellel on olnud väga kiire(enam mitte).
Oleme sunnitud tegema tihedamaid pause, sest teeolud on täiega p.......s ning juhid kurnatud- seetõttu on ka vahetused tihedamad. Nii kui Poola läbi, on ka ilm taas ilus ja päikeseline, kuid peatusi ei saa teha, sest Leedus ja Lätis erinevad hepatiidi juhtumid levimas. Esimese peatuse julgeme teha 12km enne Eestit, sunnitud peatus, sest muidu oleks bussis nii mõningi lõhkenud põis.
Korraliku hingetõmbe pausi saame teha Valge tanklas, kust koduni on jäänud visata vähem kui tunni jagu sõitu.
Naised on kuidagi närtsinud olekuga, jääb mulje, et oleks nagu nende päev vms, kuid keegi ei tee välja.
Lõpuks ometi oleme taas kodus või siis samas punktis tagasi, kust sai nädala eest starditud- kõik on väsinud kuid rõõmsad. Ees ootab viimane pisike üllatus meie naisperele. Kõik rivistatakse üles ja antakse suudluste ja kallistuste saatel üle lilled ja shokolaadid,
ikkagi Naistepäev-tuleb välja et Eesti mehed polegi matsid vaid täiesti arvestatavad gentlemanid.
Einestame vaikides ja nuuksudes ning hakkame vastumeelselt pakkima-õnneks on kotid kergemad. Jätame hüvasti oma uskumatult heade võõrustajatega ja asume teele kodu poole. Õnneks on keegi tark pannud varakult bussi stereokeskusesse kõige kuulsamate apreka hittide plaadi.
Sõidu esimesed tunnid mööduvad rõõmsalt kaasa rokkides.
Kuna enamus reisiseltskonnast pole kordagi elus teinud tutvust BurgerKingi maitsvate roogadega, tuleb see kohustuslik peatus ära teha. Kõik jäävad kogetuga rahule-kommentaare ei kuule, sest toit on viinud keele alla.Tulles tehtud otsus, et külastame ka Viini jääb paraku teostamata, sest ilm on pehmelt öeldes täiega pekkis- isegi peatuste ajal ei ole keegi vabatahtlikult nõus bussi kaitsvate seinte vahelt lahkuma, sest väljas sajab kõik võimalikku kraami ja tuul on nii tugev, et seista saab 45 kraadise nurga all ilma kõrvalise toeta, seetõttu otsustame liikuda minimaalsete peatustega.
Tsehhi on kuulus oma suurepärast õllesortide ja markide poolest mis maitsevad ülihästi- teeme ilma sundimata korraliku ostlemise, kohalikus 24h avatud supermarketis, kus rabame näppu nii palju erinevaid õllesid kui kannatab, sest siin maksab õlu mitte midagi. Suurem ostlemishullus rahuldatud, hakkame tasapisi edasi vurama, ees ootab igati ekstreemne Poola.
Bussis liiguvad ringi kahtlased kohalikud salatid- üritatakse vastu tahtmist ära süüa-ei õnnestu. Naised ei suutnud poes otsustada, millist võtta ja võtsid siis kõik versioonid mida letis pakuti- tänu sellele saavad Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) väga eriskummalise versiooni makra- ja kartulisalati osaliseks. Asja teeb hullemaks, et peale võtta ei saa.
Pimeduse varju all jõuame Poola piirile, otsustame, et buss nr.1 juhi kohalt eemaldame Hardi, kelle paneme kaarti lugema ja Ahti(nimi muudetud) võtab rooliratta oma lihavate sõrmekeste haardesse- kahjuks teatab ta, et tema sõit ei saa olema eriti pikk, mingi ”koll” pidi ruttu ette tulema. Bussis nr.2 on sõitjaid jäänud ainult kaks tükki-Robo ja Eedi-Ross(kanaküla kauboi) kuid mehed ise on tahtmist täis ja meie usume nendesse.
Mingi 01.00 paiku jõuabki see ”koll” Ahtile (nimi muudetud) ette ja tuleb vangerdus juhi osas. Gaspars(läti strippar) võtab hoopealt üle rooli ja pedaalid tulevad pisikese hilinemisega- õnneks midagi hullu ei juhtu. Nagu alati on Poola täis õudust ja ekstreemsust- ilm, mis siiani oli sant muutub sandist tükk maad hullemaks-üli libedale teele sajab peale tatine lumi ja busside liikumiskiirus kahaneb kiirelt 60km/h vahest isegi vähem. Akendest avaneb vaade kraavi sõitnud rekkadele ja mõnele uljale pisiauto omanikule kellel on olnud väga kiire(enam mitte).
Oleme sunnitud tegema tihedamaid pause, sest teeolud on täiega p.......s ning juhid kurnatud- seetõttu on ka vahetused tihedamad. Nii kui Poola läbi, on ka ilm taas ilus ja päikeseline, kuid peatusi ei saa teha, sest Leedus ja Lätis erinevad hepatiidi juhtumid levimas. Esimese peatuse julgeme teha 12km enne Eestit, sunnitud peatus, sest muidu oleks bussis nii mõningi lõhkenud põis.
Korraliku hingetõmbe pausi saame teha Valge tanklas, kust koduni on jäänud visata vähem kui tunni jagu sõitu.
Naised on kuidagi närtsinud olekuga, jääb mulje, et oleks nagu nende päev vms, kuid keegi ei tee välja.
Lõpuks ometi oleme taas kodus või siis samas punktis tagasi, kust sai nädala eest starditud- kõik on väsinud kuid rõõmsad. Ees ootab viimane pisike üllatus meie naisperele. Kõik rivistatakse üles ja antakse suudluste ja kallistuste saatel üle lilled ja shokolaadid,
ikkagi Naistepäev-tuleb välja et Eesti mehed polegi matsid vaid täiesti arvestatavad gentlemanid.
Viies päev...
07.23 on kuulda juba köögist pottide ja pannide kolinat- ilmselt on meie uskumatult eneseohverduslikult aktiivne Topp-Sigrid taaskord kargu alla ajanud ja otsustanud ka sellel hommikul kastanid tulest välja tuua- suur kummardus meie kõigi poolt, kes on selleks suutelised.
Menüü on jätkuvalt sama- kõrgema sordi puder, sink, konserv, pasteet, juust, lõhefilee, kaaviar, suitsuvorst ning selle päeva üllatus gurmee- pannkoogid erinevate moosidega, mille kõrvale külm piim (jälle kirjutajal neelud peal).Nagu varakult kokku lepitud, on täna tegu Spordipäevaga ja seda tõesti suure algustähega!Grupid on juba eelnevalt jaotatud- invasportlased on ka tänavu samas kooseisus- Ahti(nimi muudetud), Gaspars(läti strippar), B.A.(B-koondise massöör).Eesmärgiks oli võtta kõik neli tippu ja seetõttu polnud aega passida. Esimesed nõlvad võeti suisa lennates mäest alla, uskumatult hea oli mustamäe triipu võtta.Ka kasvandikud otsustasid, et ”titekaid” enam ei võta ja hakkasid omapäi punaseid laskumisi võtma.
Lõunaks kui neljast tipust võetud kolm, otsustati, et neljandat tippu ei hakata uuesti vallutama- kuna jalg oli kergelt pehme ja see neljas polnudki eriti suurem ahvatlus, pigem siuke”naistekas” ning invasportlaste grupp suundus juba armsaks saanud söömispaika, kus telliti erinevaid hõrgutisi.
Õnneks on kõik siiski erinevate aegadega kenasti lõpus kohal- naeru jätkub kauaks, kaks kõige kibedamat kelgutajat- Keltsik (Kelly) ja Maarja (Tanja või Vera) teevad ettepaneku korrata seda nii öelda superlahedat ajaviidet, millega ka enamus seltskonnast nõus on.
Ega teine sõit ei erine oluliselt esimesest sõidust – on jällegi naeru ja pisaraid. Peale teistkordset kelguraja läbimist on kell õnneks jõudnud sinnamaani, et on algamas päästev apres-ski. Ja jällegi ei pidanud ennast selleks sundima, algas tralli, tantsu, õlle ja jäägertee aeg. Seda olime pidanud ootama jällegi terve pika päeva!
Samas ei saa ära unustada ka meie selle reisi enim puhanud meest- Hardit, kes on teinud juba oma apartamendis asuvale voodile 2-0. Medikamendid mõjuvad ja sära hakkab ka sinna silmadesse tagasi tulema. Enam ei tule kaua oodata, kus mees on juba nii reibas, et suudab hakata välja mõtlema uusi riukaid ja vimkasid, et asjad laabuks kenasti ja põduril millestki puudust poleks, Selleks delegeerisime Maarjale (nimi mõtlemisel) põetaja töökohustused.
Tõeliste eestlastena oleme harjunud peale igati tõsist ja koormavat spordipäeva konti pehmendada saunas ja nii oli ka seekord. Väljas oli läinud pimedaks ning taaskord hakkasime alla laskma. Osaliselt oli meie seltskond juba kodus asunud Itaalia õhtut organiseerima- välja olid otsitud spagettid ja bolognese.
19.01 istume juba armsaks saanud leiliruumis ja võtame kokku päevast sportimist (vigastusi pole).
Annelal
on tattoo!!!!
Sellest aitas, et meespere kihevile ajada – mis tattoo, kus kohas. Liblikad kehal, aga asukoht jäi kahjuks ainult naiste teada – meespere võis vaid unistada ja mõelda koha peale, kus need väikesed liblikad lendavad tal.
Peale seda jätkus vaheldumisi leilivõtt, aga edaspidi võeti leili liblikateemadel. Ei tea täpselt mis naised leilivõtmise aeg arutasid, aga meesperel oli ainult üks teema – liblikad!
Peale sauna sai nauditud jällegi õhtust püha söömaaega. Peale sööki jätkusid tavapärased õhtused tegemised – kes valmistus beauty sleep´iga kluppi minemist, kes mängis ennast magama, kes napsutas, kes vegeteeris niisama . . .
Kui kõik olid juba magama läinud, siis jätkus orgkomiteel veel tööd küllaga. Nimelt on vaja meie noori suusasportlasi ka diplomeerida tugeva reisi puhul. Terve maja oli oma võimusesse võtnud suusauni, köögis põles veel viimane küünlaots, laual rummipudel ja läppar ning kaks tõsist meest selle taga aju ragistamas.
Õnneks oli abi mediteerimist soodustavast lahusest ja ideed hakkasid tulema- üks parem kui teine, Peale tublit, kahe tunnist arutelu ja diskussiooni oli nimekiri täidetud ja kinnitatud, edasine oli juba kukepea (millegipärast ei usu, et asi nii libedalt läheb-ilukirja me ju ei mõista), aga noh hommik on õhtust targem....
Menüü on jätkuvalt sama- kõrgema sordi puder, sink, konserv, pasteet, juust, lõhefilee, kaaviar, suitsuvorst ning selle päeva üllatus gurmee- pannkoogid erinevate moosidega, mille kõrvale külm piim (jälle kirjutajal neelud peal).Nagu varakult kokku lepitud, on täna tegu Spordipäevaga ja seda tõesti suure algustähega!Grupid on juba eelnevalt jaotatud- invasportlased on ka tänavu samas kooseisus- Ahti(nimi muudetud), Gaspars(läti strippar), B.A.(B-koondise massöör).Eesmärgiks oli võtta kõik neli tippu ja seetõttu polnud aega passida. Esimesed nõlvad võeti suisa lennates mäest alla, uskumatult hea oli mustamäe triipu võtta.Ka kasvandikud otsustasid, et ”titekaid” enam ei võta ja hakkasid omapäi punaseid laskumisi võtma.
Lõunaks kui neljast tipust võetud kolm, otsustati, et neljandat tippu ei hakata uuesti vallutama- kuna jalg oli kergelt pehme ja see neljas polnudki eriti suurem ahvatlus, pigem siuke”naistekas” ning invasportlaste grupp suundus juba armsaks saanud söömispaika, kus telliti erinevaid hõrgutisi.
Et päeva teist poolt mitte raisku lasta, võeti vastu otsus katsetada midagi uut, huvitavat ja ekstreemset- kelgutamine.Kelgujaam ülesse leitud ja vastav atribuutika renditud- asume teele 7km pikkuse kelguraja starti-jalgadest käib läbi kerge värin.
Õnneks on meie seas ka inimesi, kes on selle ilma roolita ja piduriteta kahtlase retro-kelguga varemgi jõudu katsunud. Võtame kenasti ritta ja anname pisikese tõuke ning uhke kelguralli võib alata. Pole sõidetudki 20m, kui kõik on kummuli ja üleni lumised- selgub kurb tõsiasi, et rada ei kulge otse, vaid sinka-vonka mõõda mäenõlva alla poole- osavamad on suutnud läbi ime selgeks teha endale, kuidas on võimalik seda juhitmatut ja allumatut aparatuuri juhtida (küll mõnel ikka veab).
Õnneks on kõik siiski erinevate aegadega kenasti lõpus kohal- naeru jätkub kauaks, kaks kõige kibedamat kelgutajat- Keltsik (Kelly) ja Maarja (Tanja või Vera) teevad ettepaneku korrata seda nii öelda superlahedat ajaviidet, millega ka enamus seltskonnast nõus on.
Ega teine sõit ei erine oluliselt esimesest sõidust – on jällegi naeru ja pisaraid. Peale teistkordset kelguraja läbimist on kell õnneks jõudnud sinnamaani, et on algamas päästev apres-ski. Ja jällegi ei pidanud ennast selleks sundima, algas tralli, tantsu, õlle ja jäägertee aeg. Seda olime pidanud ootama jällegi terve pika päeva!
Kohalikus apre-hütis oleme me juba tuntud näod ja jalad- DJ tunneb meid koheselet ja noogutab mõistvalt ning hakkab laskma just neid lugusid, mille saatel oleme harjunud tantsuplatsil saabast sahistama.
Isegi meie Helagake, kes on tohutu saksaslaagri fanaatik on saanud pea nõksuma ja võtnud appi käed enda paremaks väljendamiseks.
Samas ei saa ära unustada ka meie selle reisi enim puhanud meest- Hardit, kes on teinud juba oma apartamendis asuvale voodile 2-0. Medikamendid mõjuvad ja sära hakkab ka sinna silmadesse tagasi tulema. Enam ei tule kaua oodata, kus mees on juba nii reibas, et suudab hakata välja mõtlema uusi riukaid ja vimkasid, et asjad laabuks kenasti ja põduril millestki puudust poleks, Selleks delegeerisime Maarjale (nimi mõtlemisel) põetaja töökohustused.
Tõeliste eestlastena oleme harjunud peale igati tõsist ja koormavat spordipäeva konti pehmendada saunas ja nii oli ka seekord. Väljas oli läinud pimedaks ning taaskord hakkasime alla laskma. Osaliselt oli meie seltskond juba kodus asunud Itaalia õhtut organiseerima- välja olid otsitud spagettid ja bolognese.
19.01 istume juba armsaks saanud leiliruumis ja võtame kokku päevast sportimist (vigastusi pole).
Mitte kunagi pole möödunud saun ilma üllatuste ja intrigeerivate vahejuhtumiteta- peale naispere väljumist leiliruumist tehti avaldus –
Annelal
on tattoo!!!!
Sellest aitas, et meespere kihevile ajada – mis tattoo, kus kohas. Liblikad kehal, aga asukoht jäi kahjuks ainult naiste teada – meespere võis vaid unistada ja mõelda koha peale, kus need väikesed liblikad lendavad tal.
Peale seda jätkus vaheldumisi leilivõtt, aga edaspidi võeti leili liblikateemadel. Ei tea täpselt mis naised leilivõtmise aeg arutasid, aga meesperel oli ainult üks teema – liblikad!
Peale sauna sai nauditud jällegi õhtust püha söömaaega. Peale sööki jätkusid tavapärased õhtused tegemised – kes valmistus beauty sleep´iga kluppi minemist, kes mängis ennast magama, kes napsutas, kes vegeteeris niisama . . .
Kui kõik olid juba magama läinud, siis jätkus orgkomiteel veel tööd küllaga. Nimelt on vaja meie noori suusasportlasi ka diplomeerida tugeva reisi puhul. Terve maja oli oma võimusesse võtnud suusauni, köögis põles veel viimane küünlaots, laual rummipudel ja läppar ning kaks tõsist meest selle taga aju ragistamas.
Õnneks oli abi mediteerimist soodustavast lahusest ja ideed hakkasid tulema- üks parem kui teine, Peale tublit, kahe tunnist arutelu ja diskussiooni oli nimekiri täidetud ja kinnitatud, edasine oli juba kukepea (millegipärast ei usu, et asi nii libedalt läheb-ilukirja me ju ei mõista), aga noh hommik on õhtust targem....
Kuues päev...
07.42 suudavad nüüdseks juba suusasõltlased ennast staapi lohistada, et nuumata ennast eelseisvaks päevaks. Toimub ka suurem diskusioon, kes kellega ja millal ning kui kaua-ühesõnaga ilm on meile jäädavalt selja keeranud ning törtsutab alla mingit lume ja vihma vahelist ollust.
Õnneks saavad kõik oma tahtmise ning osa kaadrist suundub koheselt mäele ja osa linna peale
kaubandust kammima- tahavad ju kallid kodujäänud kõikvõimalikke meeneid ei saa ka ära unustada, et ühel seltskonna liikmel on tulemas sünnipäev, mis vaja korralikult tähistada ja mees ikkagi kingitustega üle kuhjata. Suure otsimise ja ostlemise tulemusena leiame tõsisele mehele tõsise kingituste valiku-kuna see aasta jäi Hardil suusaosa kesiseks siis sai soetatud jalutus-ja matkakepp koos kõikvõimalike ornamentidega ning et kõik päeva tööd saaks kirja on vaja, et pliiatsid ja sulepead oleks nendele ettenähtud kohas-Pinalis.
Ei saa me ka seepäev mööda ilma liblikale mõtlemata ning juhus on meie poolt- nimelt saadame suht absurdsel ettekäändel Annela(nimi muutmisel) nurgatagusesse poodi ning samal ajal organiseerivad Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) kohaliku turuärika käest ilusa liblika.
Pisikeseks tagasilöögiks on sellel päeval telefonikõne Eedi-Rossilt( Kanaküla kauboi) kes teatas, et Helgake pole nõus lahkuma Austriast vigastuseta ning oli võtnud nõuks selja paigast nihestada. Operatiivselt saabusime kannatanu juurde, panime ta lahasesse ja tõstime suusaboxi- kuna see oli ainuke koht, kuhu ta horisontaalselt ära mahtus ning sõit staapi tagasi võis alata. Ainukese märkusena võib ära tuua terve sõidu aja pideva kolksumise ülevalt poolt-tuli välja, et alt bussist kostuvad slaagrirütmid on ka vigase Helga jala tatsuma pannud.
Aja sisustamiseks enne viimast ja kõige vihasemat apreka pidu mõeldi välja kõikvõimalike variante-beauty-sleep ning lauamängud. Millegipärast oli staabi orgkomitee kabineti uks lukus ja seest kostis ainult vaikselt suminat-midagi oli teoksil!
15.41 on kõik pestud, pissitatud, kammitud ja kes vaja- ka kohitsetud. Helga on ennast kuskilt rippudes ka sirgu saanud. Algab teekond Tennesse ehk viimasele ja kõige rajumale aprekale. Vaadates seltskonda, pole asi palju lubav tundub, et mull on vahele lastud, loodame siiski parimat ja hõivame hiiglaslikus peoparadiisis kohad ning tellime käima tõmbamiseks esimesed Jägerteed
mmm... see oli nagu rusikas silmaauku.
Tulukesed silmades tagasi ja jalg tatsumas, suudame meeldivalt teha selgeks kohalike vanuritele, et just see laud, kus nemad on kogunenud, on tegelikult MEIE OMA- asjad laabuvad meile soodsalt vanakesed otsustavad lahkuda.
Oleme taas omas elemendis ning kohalik ametlik staar-fotograaf piidleb me ümber, oodates oma võimalust saada pildile midagi eksklusiivset.
Vahetustega käime tantsulava mõõtmas, naised on muutunud ülemeelikuks, tundub, et see suurepärane soe jook on teinud oma töö- energiast piisaks terve Eesti toitmiseks valgusega. Kuna oleme saanud esmaskordsetel kaasasolijatelt etteheiteid, et on veel nägemata tants laual võtavad selle asja enda kanda Uhke-Olga
ja Annela(nimi muutmisel)
See ei jää ka märkamata kohalikul turvamehel, kes peab kohalikus keeles loengu, mille peale me kõik noogutame ja vastame ühest suust Genau!
Sellega me näitsikud veel maha pole rahunenud- nimelt on pääsenud valla kõige metsikumad ihad ning nii mõnigi mees leiab oma kaelalt hammustusjälgi ja muud intrigeerivat.
Pidu jätkub täis tuuridel kuni poole kaheksani, mil kaks meie ennast salgavat juhti Robo ja B.A. meid kenasti ja turvaliselt tagasi staapi lohistavad( Suured Tänud).
Käes on võimalik, et selle reisi kõige pidulikum osa- ei tea kust on taaskord staapi ilmunud kaks rohelist mehikest Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) ning nõuavad kõnepulti.
Saanud oma tahtmise, on meestel käes hunnik kahtlasi dekoratiivseid pabereid ning kõigile üllatuseks on käes tunnustuse aeg. Tohutu aplausi saatel kutsutakse üksteise järel rahva ette kõik suusareisil osalejad, kes saavad kätte kiituseks oma tubli panuse eest diplomid.
Schladming-Rohrmoos kõige...
osavaim kelgutaja – Kelly
vilunuim saksa slaageri tundja - Helga
võimsam väljasõitja – Hardi
kartmatuim tõstukihirm – Ilona
energiliseim tantsujänku – Uhke Olga
osavaim uustulnuk – Annela(nimi muutmisel)
rõõmsaim laskuja – Topp Sigrid
kibedam lumeloopija – Maarja V
lennukaim maandumine – Maarja L
turbo-energiahunt – Andres Eedi Ross (Kanaküla kaboi)
mammuti kannutesega eneseohverdaja – Ingemar
kõige asjalikum asjapulk – Kristjan
kunn-on KUNN (Ahti)
parim treener – Gaspars
tublim köögi-Kata - Topp Sigrid
kartmatuim tippuvallutaja – Ilona
saladuslikuim liblikas – Miss Liblikas
osavaim pannkoogiloopija - Kelly
tublim põetaja - Maarja L
parim üllataja – Uhke Olga
invasportlane - Helga
Pidulik osa möödas, asume sööma eesti talurahva pidusööki-Ahjukartulit lihaga
+eilne seljanka.
Samas käivad ringi ka erinevad pudelid. Mingi hetk tõstab pead noortes suusajänkudes Klubikurat.
Seamegi siis sammud kohaliku väidetava luksuslikuma klubi suunas. Meid koheldakse kui VIPe- piletit ei nõuta- ainult turvalise riidehoiu eest peame lunastama mõned mündid. Ei möödu viit minutitki, kui oleme juba vallutanud kohaliku tantsulava, kus pannakse mängu kõik osavus ja vilumus.
Mõne minutiga oleme saavutanud kohalike seas populaarsuse ja heakskiidu, mille saatel otsustame maitsta ära kohalikud kuulsad kokteilid.
Tantsud tantsitud, joogid joodud, kontaktid vahetatud- asume tagasiteele, Eedi-Ross(Kanaküla kauboi) tellib meile takso, mis lubab olla kohal kui välk. Et aega kulub rohkem, siis otsustavad meessoo esindajad näidata naistele kuidas näeb välja postitants Austria tänavatel.
Õnneks suudame enne kombluspolitsei saabumist taksosse sukelduda ja kodu poole punuma panna. Nii kui pea patja puudutab- oleme kadunud.
Õnneks saavad kõik oma tahtmise ning osa kaadrist suundub koheselt mäele ja osa linna peale
kaubandust kammima- tahavad ju kallid kodujäänud kõikvõimalikke meeneid ei saa ka ära unustada, et ühel seltskonna liikmel on tulemas sünnipäev, mis vaja korralikult tähistada ja mees ikkagi kingitustega üle kuhjata. Suure otsimise ja ostlemise tulemusena leiame tõsisele mehele tõsise kingituste valiku-kuna see aasta jäi Hardil suusaosa kesiseks siis sai soetatud jalutus-ja matkakepp koos kõikvõimalike ornamentidega ning et kõik päeva tööd saaks kirja on vaja, et pliiatsid ja sulepead oleks nendele ettenähtud kohas-Pinalis.Ei saa me ka seepäev mööda ilma liblikale mõtlemata ning juhus on meie poolt- nimelt saadame suht absurdsel ettekäändel Annela(nimi muutmisel) nurgatagusesse poodi ning samal ajal organiseerivad Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) kohaliku turuärika käest ilusa liblika.
Pisikeseks tagasilöögiks on sellel päeval telefonikõne Eedi-Rossilt( Kanaküla kauboi) kes teatas, et Helgake pole nõus lahkuma Austriast vigastuseta ning oli võtnud nõuks selja paigast nihestada. Operatiivselt saabusime kannatanu juurde, panime ta lahasesse ja tõstime suusaboxi- kuna see oli ainuke koht, kuhu ta horisontaalselt ära mahtus ning sõit staapi tagasi võis alata. Ainukese märkusena võib ära tuua terve sõidu aja pideva kolksumise ülevalt poolt-tuli välja, et alt bussist kostuvad slaagrirütmid on ka vigase Helga jala tatsuma pannud.
Aja sisustamiseks enne viimast ja kõige vihasemat apreka pidu mõeldi välja kõikvõimalike variante-beauty-sleep ning lauamängud. Millegipärast oli staabi orgkomitee kabineti uks lukus ja seest kostis ainult vaikselt suminat-midagi oli teoksil!
15.41 on kõik pestud, pissitatud, kammitud ja kes vaja- ka kohitsetud. Helga on ennast kuskilt rippudes ka sirgu saanud. Algab teekond Tennesse ehk viimasele ja kõige rajumale aprekale. Vaadates seltskonda, pole asi palju lubav tundub, et mull on vahele lastud, loodame siiski parimat ja hõivame hiiglaslikus peoparadiisis kohad ning tellime käima tõmbamiseks esimesed Jägerteed
mmm... see oli nagu rusikas silmaauku.Tulukesed silmades tagasi ja jalg tatsumas, suudame meeldivalt teha selgeks kohalike vanuritele, et just see laud, kus nemad on kogunenud, on tegelikult MEIE OMA- asjad laabuvad meile soodsalt vanakesed otsustavad lahkuda.
Oleme taas omas elemendis ning kohalik ametlik staar-fotograaf piidleb me ümber, oodates oma võimalust saada pildile midagi eksklusiivset.Vahetustega käime tantsulava mõõtmas, naised on muutunud ülemeelikuks, tundub, et see suurepärane soe jook on teinud oma töö- energiast piisaks terve Eesti toitmiseks valgusega. Kuna oleme saanud esmaskordsetel kaasasolijatelt etteheiteid, et on veel nägemata tants laual võtavad selle asja enda kanda Uhke-Olga
ja Annela(nimi muutmisel)
See ei jää ka märkamata kohalikul turvamehel, kes peab kohalikus keeles loengu, mille peale me kõik noogutame ja vastame ühest suust Genau!Sellega me näitsikud veel maha pole rahunenud- nimelt on pääsenud valla kõige metsikumad ihad ning nii mõnigi mees leiab oma kaelalt hammustusjälgi ja muud intrigeerivat.
Pidu jätkub täis tuuridel kuni poole kaheksani, mil kaks meie ennast salgavat juhti Robo ja B.A. meid kenasti ja turvaliselt tagasi staapi lohistavad( Suured Tänud).Käes on võimalik, et selle reisi kõige pidulikum osa- ei tea kust on taaskord staapi ilmunud kaks rohelist mehikest Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) ning nõuavad kõnepulti.
Saanud oma tahtmise, on meestel käes hunnik kahtlasi dekoratiivseid pabereid ning kõigile üllatuseks on käes tunnustuse aeg. Tohutu aplausi saatel kutsutakse üksteise järel rahva ette kõik suusareisil osalejad, kes saavad kätte kiituseks oma tubli panuse eest diplomid.Schladming-Rohrmoos kõige...
osavaim kelgutaja – Kelly
vilunuim saksa slaageri tundja - Helga
võimsam väljasõitja – Hardi
kartmatuim tõstukihirm – Ilona
energiliseim tantsujänku – Uhke Olga
osavaim uustulnuk – Annela(nimi muutmisel)
rõõmsaim laskuja – Topp Sigrid
kibedam lumeloopija – Maarja V
lennukaim maandumine – Maarja L
turbo-energiahunt – Andres Eedi Ross (Kanaküla kaboi)
mammuti kannutesega eneseohverdaja – Ingemar
kõige asjalikum asjapulk – Kristjan
kunn-on KUNN (Ahti)
parim treener – Gaspars
tublim köögi-Kata - Topp Sigrid
kartmatuim tippuvallutaja – Ilona
saladuslikuim liblikas – Miss Liblikas
osavaim pannkoogiloopija - Kelly
tublim põetaja - Maarja L
parim üllataja – Uhke Olga
invasportlane - Helga
Pidulik osa möödas, asume sööma eesti talurahva pidusööki-Ahjukartulit lihaga
+eilne seljanka.Samas käivad ringi ka erinevad pudelid. Mingi hetk tõstab pead noortes suusajänkudes Klubikurat.
Seamegi siis sammud kohaliku väidetava luksuslikuma klubi suunas. Meid koheldakse kui VIPe- piletit ei nõuta- ainult turvalise riidehoiu eest peame lunastama mõned mündid. Ei möödu viit minutitki, kui oleme juba vallutanud kohaliku tantsulava, kus pannakse mängu kõik osavus ja vilumus.
Mõne minutiga oleme saavutanud kohalike seas populaarsuse ja heakskiidu, mille saatel otsustame maitsta ära kohalikud kuulsad kokteilid.
Tantsud tantsitud, joogid joodud, kontaktid vahetatud- asume tagasiteele, Eedi-Ross(Kanaküla kauboi) tellib meile takso, mis lubab olla kohal kui välk. Et aega kulub rohkem, siis otsustavad meessoo esindajad näidata naistele kuidas näeb välja postitants Austria tänavatel.
Õnneks suudame enne kombluspolitsei saabumist taksosse sukelduda ja kodu poole punuma panna. Nii kui pea patja puudutab- oleme kadunud.
Neljas päev...
07.12 tunneme maitsva nelja tera või vilja pudru meelitavat lõhna, jällegi on jäänud loetud minutid juba kuulsaks ja igapäevaseks saanud äratuskella klõpsatuseni, virgemad saavad ilma selleta üles, sest kardina vahelt on tuppa piilumas päikese vallatud kiired.
Magama ei jäeta kedagi, kõhud pargitakse täis ja jalad suunduvad vägisi saabaste kuivatusruumi poole.
Loetud minutite pärast on kõik vormis ja eesmärk vallutada viimane ehk neljas mäetipp REITERALM 1860m- kõik on täis enesekindlust.
Et asi oleks põnevam ja kaardid oleks kenasti segatud, on taaskord tegemist viitstardiga ja kõigile vanadele suusahuntidele üllatuseks siblivad noored suusatudengid eest ära sellise hooga, et tõsine tegu järele jõuda, tundub, et suusakool on taaskord ennast ületanud.
Imeilus ilm soodustab imekenade piltide tegemist ning jäädvustamast. Ei jää märkmata ka suusaakadeemia nüüdseks juba eksamistide perfektsed ja filigraansed laskumised, mille kõrval kahvatuvad isegi kohalike suusainstruktorite täiuslikud tehnikanipid.
Nii mõnelgi muldvanal ja seeniori tiitlit kandval suusahundil on pisar silmis... On mida vaadata ja hing heliseb sees, taaskord on mäed saanud kaks uut ohvrit.
Samas ei saa lasta raisku ka imeilusat ilma ning otsustatakse ka vahelduseks lasta päikesel ennast hellitada. Ahtil( nimi muudetud) kõlab kõrvuis suvine lemmik viis ….”Siis kreemita mu keha- UV faktor 5”. Teades, et tipp ootab ei jääda siiski kauaks loorberitele ja võetakse otsustav samm neljanda tipu poole.
Poolele teele jäävad laskumised üle maja katuste ja ”spessial” slaalomi radade ning vähem kui kahe tunniga leiame ennast tipust palmide all peesitamast. Mõni mees on juba teist korda palmi all, 
aga see selleks…
Kuna tippu tõus oli mehine ja vaeva nõudev, siis on igati mõistlik ja tark otsus lasta alla ning lõunatada.
Leiame ennast mõnusas einelauas, kus meid teenindab üle keskmise kena kohalik toitsi-näitsik, serveerides meile jääkülma õlut ja tulikuuma guljashensuppi. Kuna päike on taas hullumeelselt kõrvetama hakanud, ei ole vaja kaks korda paluda ning kehad paljastuvad justkui võluväel.
Nähes kauneid põhjamaa lihaseliseid ja pikkade hantlitundidega vormistatud kehasid, suudab vanaprouatoits kaks korda kandiku maha pillata, seejuures saamata pilke meie seksikalt nurgakeselt (tunne, et võiks hakata raha nõudma, või siis õlut-pohjanmaa pojat on odavad).
Nii nagu kõik ilus saab ükskord otsa, otsustab ka päikesekene ennast vahelduva eduga pilvedesse peita ning meie suusasalgake võtab sammud austria kohaliku kõige suurema apre-ski hüti poole
kus on esinemas meie auks kohalik, armastatud ja jumaldatud vokaal-instrumentaal ansambel Rabaue,
keda eelmine aasta sai nautida Hintertuxis, kus asus ka kohaliku hüti pisem sõsarhütt - meie seltskonnast sai kordumatut kogemust 5 isikut (hetkel jäävad saladusse).
Kohaliku kultusbändi esimene vokaal-instrumentaallugu viib kõik inimesed ekstaasi ja sunnib unustama kõik maise ja argise.
Isegi kõige vaoshoitumad apretajad on leidnud ennast keset tantsuplatsi jalga keerutamas
kus meid ka jäädvustatakse kohaliku klubi fotograadi poolt VIP kodulehele.
Tantsu jätkub hiliste apreka tundideni
ja kui meie lõbus ja peojanuline seltskond suudab lõpuks sellest unustamatust hütikesest väljuda, tabab meid üllatus ja suule tõuseb hüüe "Hei! Kus mu suusad on?" Kartes kõige hullemat, selgub siiski mingi hetke pärast, et keegi hoolitsev (ilmselt meie andunud fänn) on meie laiali olnud suusavarustuse kenasti hooldanud ja tõstnud eraldi osakonda, kust me saame need kerge vaevata õlale visata.
Laul suul, saame kenasti hüpata spessial meie jaoks kohale ilmunud suusabussi ja sõit kodu poole võib alata- kõrvuis kumisemas juba pähe kulunud helid.
Meie kenas, hubases staabis on samal ajal müstiliselt kombel taaskord valminud kolmekäiguline õhtusöök.
Kokkuleppest kinni pidades ei jää ka seekord sellest midagi järele- pottide põhjad läigivad. Kõige rahutumad ja ka tugevamad ei vandunud alla päeva koormusele ja seadsid sammud kohaliku stripiklubi poole- väidetavalt oli mida vaadata (silikoon on austrias tegija- kahjuks jäi asi siiski silmade katsuda) ning nii need tunnikesed lõppesid.
Magama ei jäeta kedagi, kõhud pargitakse täis ja jalad suunduvad vägisi saabaste kuivatusruumi poole.
Loetud minutite pärast on kõik vormis ja eesmärk vallutada viimane ehk neljas mäetipp REITERALM 1860m- kõik on täis enesekindlust.
Et asi oleks põnevam ja kaardid oleks kenasti segatud, on taaskord tegemist viitstardiga ja kõigile vanadele suusahuntidele üllatuseks siblivad noored suusatudengid eest ära sellise hooga, et tõsine tegu järele jõuda, tundub, et suusakool on taaskord ennast ületanud.
Imeilus ilm soodustab imekenade piltide tegemist ning jäädvustamast. Ei jää märkmata ka suusaakadeemia nüüdseks juba eksamistide perfektsed ja filigraansed laskumised, mille kõrval kahvatuvad isegi kohalike suusainstruktorite täiuslikud tehnikanipid.
Nii mõnelgi muldvanal ja seeniori tiitlit kandval suusahundil on pisar silmis... On mida vaadata ja hing heliseb sees, taaskord on mäed saanud kaks uut ohvrit.
Samas ei saa lasta raisku ka imeilusat ilma ning otsustatakse ka vahelduseks lasta päikesel ennast hellitada. Ahtil( nimi muudetud) kõlab kõrvuis suvine lemmik viis ….”Siis kreemita mu keha- UV faktor 5”. Teades, et tipp ootab ei jääda siiski kauaks loorberitele ja võetakse otsustav samm neljanda tipu poole.
Poolele teele jäävad laskumised üle maja katuste ja ”spessial” slaalomi radade ning vähem kui kahe tunniga leiame ennast tipust palmide all peesitamast. Mõni mees on juba teist korda palmi all, 
aga see selleks…Kuna tippu tõus oli mehine ja vaeva nõudev, siis on igati mõistlik ja tark otsus lasta alla ning lõunatada.
Leiame ennast mõnusas einelauas, kus meid teenindab üle keskmise kena kohalik toitsi-näitsik, serveerides meile jääkülma õlut ja tulikuuma guljashensuppi. Kuna päike on taas hullumeelselt kõrvetama hakanud, ei ole vaja kaks korda paluda ning kehad paljastuvad justkui võluväel.
Nähes kauneid põhjamaa lihaseliseid ja pikkade hantlitundidega vormistatud kehasid, suudab vanaprouatoits kaks korda kandiku maha pillata, seejuures saamata pilke meie seksikalt nurgakeselt (tunne, et võiks hakata raha nõudma, või siis õlut-pohjanmaa pojat on odavad).Nii nagu kõik ilus saab ükskord otsa, otsustab ka päikesekene ennast vahelduva eduga pilvedesse peita ning meie suusasalgake võtab sammud austria kohaliku kõige suurema apre-ski hüti poole
kus on esinemas meie auks kohalik, armastatud ja jumaldatud vokaal-instrumentaal ansambel Rabaue,
keda eelmine aasta sai nautida Hintertuxis, kus asus ka kohaliku hüti pisem sõsarhütt - meie seltskonnast sai kordumatut kogemust 5 isikut (hetkel jäävad saladusse).Kohaliku kultusbändi esimene vokaal-instrumentaallugu viib kõik inimesed ekstaasi ja sunnib unustama kõik maise ja argise.
Isegi kõige vaoshoitumad apretajad on leidnud ennast keset tantsuplatsi jalga keerutamas
kus meid ka jäädvustatakse kohaliku klubi fotograadi poolt VIP kodulehele.
Tantsu jätkub hiliste apreka tundideni
ja kui meie lõbus ja peojanuline seltskond suudab lõpuks sellest unustamatust hütikesest väljuda, tabab meid üllatus ja suule tõuseb hüüe "Hei! Kus mu suusad on?" Kartes kõige hullemat, selgub siiski mingi hetke pärast, et keegi hoolitsev (ilmselt meie andunud fänn) on meie laiali olnud suusavarustuse kenasti hooldanud ja tõstnud eraldi osakonda, kust me saame need kerge vaevata õlale visata.Laul suul, saame kenasti hüpata spessial meie jaoks kohale ilmunud suusabussi ja sõit kodu poole võib alata- kõrvuis kumisemas juba pähe kulunud helid.
Meie kenas, hubases staabis on samal ajal müstiliselt kombel taaskord valminud kolmekäiguline õhtusöök.
Kokkuleppest kinni pidades ei jää ka seekord sellest midagi järele- pottide põhjad läigivad. Kõige rahutumad ja ka tugevamad ei vandunud alla päeva koormusele ja seadsid sammud kohaliku stripiklubi poole- väidetavalt oli mida vaadata (silikoon on austrias tegija- kahjuks jäi asi siiski silmade katsuda) ning nii need tunnikesed lõppesid.
Tellimine:
Postitused (Atom)