Einestame vaikides ja nuuksudes ning hakkame vastumeelselt pakkima-õnneks on kotid kergemad. Jätame hüvasti oma uskumatult heade võõrustajatega ja asume teele kodu poole. Õnneks on keegi tark pannud varakult bussi stereokeskusesse kõige kuulsamate apreka hittide plaadi.
Sõidu esimesed tunnid mööduvad rõõmsalt kaasa rokkides.
Kuna enamus reisiseltskonnast pole kordagi elus teinud tutvust BurgerKingi maitsvate roogadega, tuleb see kohustuslik peatus ära teha. Kõik jäävad kogetuga rahule-kommentaare ei kuule, sest toit on viinud keele alla.Tulles tehtud otsus, et külastame ka Viini jääb paraku teostamata, sest ilm on pehmelt öeldes täiega pekkis- isegi peatuste ajal ei ole keegi vabatahtlikult nõus bussi kaitsvate seinte vahelt lahkuma, sest väljas sajab kõik võimalikku kraami ja tuul on nii tugev, et seista saab 45 kraadise nurga all ilma kõrvalise toeta, seetõttu otsustame liikuda minimaalsete peatustega.
Tsehhi on kuulus oma suurepärast õllesortide ja markide poolest mis maitsevad ülihästi- teeme ilma sundimata korraliku ostlemise, kohalikus 24h avatud supermarketis, kus rabame näppu nii palju erinevaid õllesid kui kannatab, sest siin maksab õlu mitte midagi. Suurem ostlemishullus rahuldatud, hakkame tasapisi edasi vurama, ees ootab igati ekstreemne Poola.
Bussis liiguvad ringi kahtlased kohalikud salatid- üritatakse vastu tahtmist ära süüa-ei õnnestu. Naised ei suutnud poes otsustada, millist võtta ja võtsid siis kõik versioonid mida letis pakuti- tänu sellele saavad Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) väga eriskummalise versiooni makra- ja kartulisalati osaliseks. Asja teeb hullemaks, et peale võtta ei saa.
Pimeduse varju all jõuame Poola piirile, otsustame, et buss nr.1 juhi kohalt eemaldame Hardi, kelle paneme kaarti lugema ja Ahti(nimi muudetud) võtab rooliratta oma lihavate sõrmekeste haardesse- kahjuks teatab ta, et tema sõit ei saa olema eriti pikk, mingi ”koll” pidi ruttu ette tulema. Bussis nr.2 on sõitjaid jäänud ainult kaks tükki-Robo ja Eedi-Ross(kanaküla kauboi) kuid mehed ise on tahtmist täis ja meie usume nendesse.
Mingi 01.00 paiku jõuabki see ”koll” Ahtile (nimi muudetud) ette ja tuleb vangerdus juhi osas. Gaspars(läti strippar) võtab hoopealt üle rooli ja pedaalid tulevad pisikese hilinemisega- õnneks midagi hullu ei juhtu. Nagu alati on Poola täis õudust ja ekstreemsust- ilm, mis siiani oli sant muutub sandist tükk maad hullemaks-üli libedale teele sajab peale tatine lumi ja busside liikumiskiirus kahaneb kiirelt 60km/h vahest isegi vähem. Akendest avaneb vaade kraavi sõitnud rekkadele ja mõnele uljale pisiauto omanikule kellel on olnud väga kiire(enam mitte).
Oleme sunnitud tegema tihedamaid pause, sest teeolud on täiega p.......s ning juhid kurnatud- seetõttu on ka vahetused tihedamad. Nii kui Poola läbi, on ka ilm taas ilus ja päikeseline, kuid peatusi ei saa teha, sest Leedus ja Lätis erinevad hepatiidi juhtumid levimas. Esimese peatuse julgeme teha 12km enne Eestit, sunnitud peatus, sest muidu oleks bussis nii mõningi lõhkenud põis.
Korraliku hingetõmbe pausi saame teha Valge tanklas, kust koduni on jäänud visata vähem kui tunni jagu sõitu.
Naised on kuidagi närtsinud olekuga, jääb mulje, et oleks nagu nende päev vms, kuid keegi ei tee välja.
Lõpuks ometi oleme taas kodus või siis samas punktis tagasi, kust sai nädala eest starditud- kõik on väsinud kuid rõõmsad. Ees ootab viimane pisike üllatus meie naisperele. Kõik rivistatakse üles ja antakse suudluste ja kallistuste saatel üle lilled ja shokolaadid,
ikkagi Naistepäev-tuleb välja et Eesti mehed polegi matsid vaid täiesti arvestatavad gentlemanid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar