15. märts 2009

Kuues päev...

07.42 suudavad nüüdseks juba suusasõltlased ennast staapi lohistada, et nuumata ennast eelseisvaks päevaks. Toimub ka suurem diskusioon, kes kellega ja millal ning kui kaua-ühesõnaga ilm on meile jäädavalt selja keeranud ning törtsutab alla mingit lume ja vihma vahelist ollust.

Õnneks saavad kõik oma tahtmise ning osa kaadrist suundub koheselt mäele ja osa linna peale

kaubandust kammima- tahavad ju kallid kodujäänud kõikvõimalikke meeneid ei saa ka ära unustada, et ühel seltskonna liikmel on tulemas sünnipäev, mis vaja korralikult tähistada ja mees ikkagi kingitustega üle kuhjata. Suure otsimise ja ostlemise tulemusena leiame tõsisele mehele tõsise kingituste valiku-kuna see aasta jäi Hardil suusaosa kesiseks siis sai soetatud jalutus-ja matkakepp koos kõikvõimalike ornamentidega ning et kõik päeva tööd saaks kirja on vaja, et pliiatsid ja sulepead oleks nendele ettenähtud kohas-Pinalis.

Ei saa me ka seepäev mööda ilma liblikale mõtlemata ning juhus on meie poolt- nimelt saadame suht absurdsel ettekäändel Annela(nimi muutmisel) nurgatagusesse poodi ning samal ajal organiseerivad Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) kohaliku turuärika käest ilusa liblika.

Pisikeseks tagasilöögiks on sellel päeval telefonikõne Eedi-Rossilt( Kanaküla kauboi) kes teatas, et Helgake pole nõus lahkuma Austriast vigastuseta ning oli võtnud nõuks selja paigast nihestada. Operatiivselt saabusime kannatanu juurde, panime ta lahasesse ja tõstime suusaboxi- kuna see oli ainuke koht, kuhu ta horisontaalselt ära mahtus ning sõit staapi tagasi võis alata. Ainukese märkusena võib ära tuua terve sõidu aja pideva kolksumise ülevalt poolt-tuli välja, et alt bussist kostuvad slaagrirütmid on ka vigase Helga jala tatsuma pannud.

Aja sisustamiseks enne viimast ja kõige vihasemat apreka pidu mõeldi välja kõikvõimalike variante-beauty-sleep ning lauamängud. Millegipärast oli staabi orgkomitee kabineti uks lukus ja seest kostis ainult vaikselt suminat-midagi oli teoksil!

15.41 on kõik pestud, pissitatud, kammitud ja kes vaja- ka kohitsetud. Helga on ennast kuskilt rippudes ka sirgu saanud. Algab teekond Tennesse ehk viimasele ja kõige rajumale aprekale. Vaadates seltskonda, pole asi palju lubav tundub, et mull on vahele lastud, loodame siiski parimat ja hõivame hiiglaslikus peoparadiisis kohad ning tellime käima tõmbamiseks esimesed Jägerteed

mmm... see oli nagu rusikas silmaauku.

Tulukesed silmades tagasi ja jalg tatsumas, suudame meeldivalt teha selgeks kohalike vanuritele, et just see laud, kus nemad on kogunenud, on tegelikult MEIE OMA- asjad laabuvad meile soodsalt vanakesed otsustavad lahkuda.

Oleme taas omas elemendis ning kohalik ametlik staar-fotograaf piidleb me ümber, oodates oma võimalust saada pildile midagi eksklusiivset.

Vahetustega käime tantsulava mõõtmas, naised on muutunud ülemeelikuks, tundub, et see suurepärane soe jook on teinud oma töö- energiast piisaks terve Eesti toitmiseks valgusega. Kuna oleme saanud esmaskordsetel kaasasolijatelt etteheiteid, et on veel nägemata tants laual võtavad selle asja enda kanda Uhke-Olga


ja Annela(nimi muutmisel)

See ei jää ka märkamata kohalikul turvamehel, kes peab kohalikus keeles loengu, mille peale me kõik noogutame ja vastame ühest suust Genau!

Sellega me näitsikud veel maha pole rahunenud- nimelt on pääsenud valla kõige metsikumad ihad ning nii mõnigi mees leiab oma kaelalt hammustusjälgi ja muud intrigeerivat.

Pidu jätkub täis tuuridel kuni poole kaheksani, mil kaks meie ennast salgavat juhti Robo ja B.A. meid kenasti ja turvaliselt tagasi staapi lohistavad( Suured Tänud).

Käes on võimalik, et selle reisi kõige pidulikum osa- ei tea kust on taaskord staapi ilmunud kaks rohelist mehikest Ahti(nimi muudetud) ja Gaspars(läti strippar) ning nõuavad kõnepulti.

Saanud oma tahtmise, on meestel käes hunnik kahtlasi dekoratiivseid pabereid ning kõigile üllatuseks on käes tunnustuse aeg. Tohutu aplausi saatel kutsutakse üksteise järel rahva ette kõik suusareisil osalejad, kes saavad kätte kiituseks oma tubli panuse eest diplomid.

Schladming-Rohrmoos kõige...

osavaim kelgutaja – Kelly
vilunuim saksa slaageri tundja - Helga
võimsam väljasõitja – Hardi
kartmatuim tõstukihirm – Ilona
energiliseim tantsujänku – Uhke Olga
osavaim uustulnuk – Annela(nimi muutmisel)
rõõmsaim laskuja – Topp Sigrid
kibedam lumeloopija – Maarja V
lennukaim maandumine – Maarja L
turbo-energiahunt – Andres Eedi Ross (Kanaküla kaboi)
mammuti kannutesega eneseohverdaja – Ingemar
kõige asjalikum asjapulk – Kristjan
kunn-on KUNN (Ahti)
parim treener – Gaspars
tublim köögi-Kata - Topp Sigrid
kartmatuim tippuvallutaja – Ilona
saladuslikuim liblikas – Miss Liblikas
osavaim pannkoogiloopija - Kelly
tublim põetaja - Maarja L
parim üllataja – Uhke Olga
invasportlane - Helga

Pidulik osa möödas, asume sööma eesti talurahva pidusööki-Ahjukartulit lihaga

+eilne seljanka.

Samas käivad ringi ka erinevad pudelid. Mingi hetk tõstab pead noortes suusajänkudes Klubikurat.

Seamegi siis sammud kohaliku väidetava luksuslikuma klubi suunas. Meid koheldakse kui VIPe- piletit ei nõuta- ainult turvalise riidehoiu eest peame lunastama mõned mündid. Ei möödu viit minutitki, kui oleme juba vallutanud kohaliku tantsulava, kus pannakse mängu kõik osavus ja vilumus.

Mõne minutiga oleme saavutanud kohalike seas populaarsuse ja heakskiidu, mille saatel otsustame maitsta ära kohalikud kuulsad kokteilid.

Tantsud tantsitud, joogid joodud, kontaktid vahetatud- asume tagasiteele, Eedi-Ross(Kanaküla kauboi) tellib meile takso, mis lubab olla kohal kui välk. Et aega kulub rohkem, siis otsustavad meessoo esindajad näidata naistele kuidas näeb välja postitants Austria tänavatel.

Õnneks suudame enne kombluspolitsei saabumist taksosse sukelduda ja kodu poole punuma panna. Nii kui pea patja puudutab- oleme kadunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar