Viies päev...

07.23 on kuulda juba köögist pottide ja pannide kolinat- ilmselt on meie uskumatult eneseohverduslikult aktiivne Topp-Sigrid taaskord kargu alla ajanud ja otsustanud ka sellel hommikul kastanid tulest välja tuua- suur kummardus meie kõigi poolt, kes on selleks suutelised.
Menüü on jätkuvalt sama- kõrgema sordi puder, sink, konserv, pasteet, juust, lõhefilee, kaaviar, suitsuvorst ning selle päeva üllatus gurmee- pannkoogid erinevate moosidega, mille kõrvale külm piim (jälle kirjutajal neelud peal).Nagu varakult kokku lepitud, on täna tegu Spordipäevaga ja seda tõesti suure algustähega!Grupid on juba eelnevalt jaotatud- invasportlased on ka tänavu samas kooseisus- Ahti(nimi muudetud), Gaspars(läti strippar), B.A.(B-koondise massöör).Eesmärgiks oli võtta kõik neli tippu ja seetõttu polnud aega passida. Esimesed nõlvad võeti suisa lennates mäest alla, uskumatult hea oli mustamäe triipu võtta.Ka kasvandikud otsustasid, et ”titekaid” enam ei võta ja hakkasid omapäi punaseid laskumisi võtma.

Nagu karta oli, ei suuda pooled vanad tegijad nendega sammu pidada. Ka siiamaani Ilonale pisut kõhedust tekitanud gondlid ja tõstukid on muutunud igapäevaseks rutiiniks

ja võib julgelt öelda, et endisest tagasihoidlikust pimesi tõusjast on saanud korralik ja kartmatu tõstukihirm- Gondlipiraat.
Lõunaks kui neljast tipust võetud kolm, otsustati, et neljandat tippu ei hakata uuesti vallutama- kuna jalg oli kergelt pehme ja see neljas polnudki eriti suurem ahvatlus, pigem siuke”naistekas” ning invasportlaste grupp suundus juba armsaks saanud söömispaika, kus telliti erinevaid hõrgutisi.

Et päeva teist poolt mitte raisku lasta, võeti vastu otsus katsetada midagi uut, huvitavat ja ekstreemset- kelgutamine.Kelgujaam ülesse leitud ja vastav atribuutika renditud- asume teele 7km pikkuse kelguraja starti-jalgadest käib läbi kerge värin.

Õnneks on meie seas ka inimesi, kes on selle ilma roolita ja piduriteta kahtlase retro-kelguga varemgi jõudu katsunud. Võtame kenasti ritta ja anname pisikese tõuke ning uhke kelguralli võib alata. Pole sõidetudki 20m, kui kõik on kummuli ja üleni lumised- selgub kurb tõsiasi, et rada ei kulge otse, vaid sinka-vonka mõõda mäenõlva alla poole- osavamad on suutnud läbi ime selgeks teha endale, kuidas on võimalik seda juhitmatut ja allumatut aparatuuri juhtida (küll mõnel ikka veab).

Suure kelguralli käigus toimub päris palju mõistmatuid kokkupõrkeid, valli sõite, 360 kraadiseid pöördeid jne.

Õnneks on kõik siiski erinevate aegadega kenasti lõpus kohal- naeru jätkub kauaks, kaks kõige kibedamat kelgutajat- Keltsik (Kelly) ja Maarja (Tanja või Vera) teevad ettepaneku korrata seda nii öelda superlahedat ajaviidet, millega ka enamus seltskonnast nõus on.
Ega teine sõit ei erine oluliselt esimesest sõidust – on jällegi naeru ja pisaraid. Peale teistkordset kelguraja läbimist on kell õnneks jõudnud sinnamaani, et on algamas päästev apres-ski. Ja jällegi ei pidanud ennast selleks sundima, algas tralli, tantsu, õlle ja jäägertee aeg. Seda olime pidanud ootama jällegi terve pika päeva!

Kohalikus apre-hütis oleme me juba tuntud näod ja jalad- DJ tunneb meid koheselet ja noogutab mõistvalt ning hakkab laskma just neid lugusid, mille saatel oleme harjunud tantsuplatsil saabast sahistama.

Isegi meie Helagake, kes on tohutu saksaslaagri fanaatik on saanud pea nõksuma ja võtnud appi käed enda paremaks väljendamiseks.

Samas ei saa ära unustada ka meie selle reisi enim puhanud meest- Hardit, kes on teinud juba oma apartamendis asuvale voodile 2-0. Medikamendid mõjuvad ja sära hakkab ka sinna silmadesse tagasi tulema. Enam ei tule kaua oodata, kus mees on juba nii reibas, et suudab hakata välja mõtlema uusi riukaid ja vimkasid, et asjad laabuks kenasti ja põduril millestki puudust poleks, Selleks delegeerisime Maarjale (nimi mõtlemisel) põetaja töökohustused.
Tõeliste eestlastena oleme harjunud peale igati tõsist ja koormavat spordipäeva konti pehmendada saunas ja nii oli ka seekord. Väljas oli läinud pimedaks ning taaskord hakkasime alla laskma. Osaliselt oli meie seltskond juba kodus asunud Itaalia õhtut organiseerima- välja olid otsitud spagettid ja bolognese.
19.01 istume juba armsaks saanud leiliruumis ja võtame kokku päevast sportimist (vigastusi pole).

Naiskad on loobunud mürkidest ning saame rahus leili nautida, kuna tegemist on gentlemanidega, siis ei jäta me ka naisperet eesruumi kauaks pläkutama vaid laseme nad kenasti leiliruumi- ise suundudes välja lume sisse ingleid tegema ja kesvamärjukest tarbima, mille kõrvale maitseb maksapasteet ülihäää.

Mitte kunagi pole möödunud saun ilma üllatuste ja intrigeerivate vahejuhtumiteta- peale naispere väljumist leiliruumist tehti avaldus –

Annelal

on tattoo!!!!

Sellest aitas, et meespere kihevile ajada – mis tattoo, kus kohas. Liblikad kehal, aga asukoht jäi kahjuks ainult naiste teada – meespere võis vaid unistada ja mõelda koha peale, kus need väikesed liblikad lendavad tal.
Peale seda jätkus vaheldumisi leilivõtt, aga edaspidi võeti leili liblikateemadel. Ei tea täpselt mis naised leilivõtmise aeg arutasid, aga meesperel oli ainult üks teema – liblikad!
Peale sauna sai nauditud jällegi õhtust püha söömaaega. Peale sööki jätkusid tavapärased õhtused tegemised – kes valmistus beauty sleep´iga kluppi minemist, kes mängis ennast magama, kes napsutas, kes vegeteeris niisama . . .
Kui kõik olid juba magama läinud, siis jätkus orgkomiteel veel tööd küllaga. Nimelt on vaja meie noori suusasportlasi ka diplomeerida tugeva reisi puhul. Terve maja oli oma võimusesse võtnud suusauni, köögis põles veel viimane küünlaots, laual rummipudel ja läppar ning kaks tõsist meest selle taga aju ragistamas.
Õnneks oli abi mediteerimist soodustavast lahusest ja ideed hakkasid tulema- üks parem kui teine, Peale tublit, kahe tunnist arutelu ja diskussiooni oli nimekiri täidetud ja kinnitatud, edasine oli juba kukepea (millegipärast ei usu, et asi nii libedalt läheb-ilukirja me ju ei mõista), aga noh hommik on õhtust targem....