Kella poole kaheksa paiku kostab üle maja teada tuntud heli-klõps (mõndades kohtades tuntud kui ka pfsst). Kikud poleeritud ja kõhud täidetud ning meditsiiniline dinktuur manustatud, asutakse taas rõõmsal meelel mäele (suusakooli õpilased aina reipama sammuga).
Võetakse aina suurematel kiirustel nõlvasid, kes otsib ”puudrit”, kes hüppesse viskavaid ”vaalusid”. Seltskond on jagunenud gruppideks ja üksteise võidu hakatakse vallutama selle reisi kõige kõrgemat tippu-2015m Hauser Kaibling.
Esimese tipu vallutaja au võib täie õigusega anda Annelale(nimi muutmisel),
kes raporteeris ka koheselt kodumaale. Tsiteerin: Õu kuuled vä? Ma olen nüüd kõige kõrgemal 2015 km! Jah te loete õigesti, meie noor suusakooli kasvandik on suures eufoorias ajanud sassi mõõtühikud, mille me ka lahkelt jätame kahe silma vahele, kuid siiski mainime ära.Ja selle suurepärase tipu vallutamise auks on taas päike ennast kohale vedanud ja paitab soojalt meie piltilusaid näolappe. Kes naudib kohaliku slaagri saatel õlut, kes istub keset lumehunnikut ja naudib vaadet, pühkides samas pisaraid (vaade on hingemattev). Asja teeb eriliseks see, et mäele on igale nurgale tulnud meid tervitama päkapikud.
Peale rahvuslipu tippu paigaldust ja suusakde alla saamist, tehti ükshäälne otsus hakata liikuma taas kodunõlvade poole (ootab ju apre-ski). Kõik on kahtlaselt hüper-aktiivsed, ei ole ka liiast kasutada iseloomustuseks sõna-eufooria.
Uljamad on võtnud nõuks kasutada suusatamiseks mitte ette nähtud alasid, õnneks kadusid ei ole ja intsidente ei järgne-tegemist ikkagi proffidega (kukkumised ei lähe arvesse).
Juba kaugelt tunneme ära kodumäe keskel asetseva kauni, aastate poolt puretud palkhüti, kuid vara veel selle mõnusid ja võlusid nautima minna.
Enne on ees eluliselt oluline kodumäel asetseva ”kiirusraja” testimine, nii on ainult võimalik teada saada, kas ta on võimeline sammu pidama eesti suusahuntidega.
Tippkiiruseks sellel päeval saavutatakse 66,8 km/h, mille suutsid välja sõita suisa kaks persooni
Ahti(nimi muudetud) ja B.A.( B-koondise massöör), mitte palju ei jäänud maha ka Gaspars (Läti strippar), kelle tulemuseks oli 66,7 km/h, ülejäänud pidid leppima madalama kiirusega.
Kuna ükski saavutus ei saa jääda tähistamata, oli ainuõige otsus seada suusaninad apre-ski hüti poole-mõeldud tehtud ja juba leidsimegi ennast taaskord kuninglikes diivanites esimesi ergutavaid jooke nautimas, keegi pole maha jäänud.
Nagu juba traditsiooniks on saanud, käib tants ja trall ning igasugused kummalised ”shotid” käsikäes. Koju minna pole lihtsalt veel võimalik, kuna on veel valge ja enne pimedat me viimast korda alla ei lase!
Päike on loojunud, kuu särab taevas ning kergelt napsused suusahundid on ettevõtnud kodutee-sõit on kaootiline ning rohketest naerurõketest saadetud, kes orienteerub lõhna, kes hääle järgi kuid koju jõuavad kõik, kadusid pole.
Meestel on äraütlevad näod peas ning saadetakse mitmetähenduslikke pilke naissoo poole-teadagi, on ju Hawaii pidu tulekul.
20.15 kuna keegi veel ei olnud saanud laksule pihta ja arvasid, et nii ongi võtsid teadjamad ja elukogenumad sõna ja saatsid naispere riietusstiili näidates vuta vuta kostüümi proovi-asjad laabusid ilma igasuguse vastuvaidlemiseta, kohe näha, kes on majas peremehed.
20.45 peale kolmandat Aloha signaali hakkavad saabuma järk järgult nappides kehakatetes staapi kelmikad eestimaised Hawaii näitsikud,
tehes meelierutavaid ja graatsilisi liigutusi -
on mille peale pilku pidama jätta.Selle ajaga oli lauale tekkinud lugematu arv meeldivaid ja joovastavad tekiilapitse koos isuäratava apelsini lõiguga,
peale mille manustamist ununesid kõik sportmängud ja aktiivsed liigutamised, sest käimas olid juba reggea rütmid ja kuumad kehad õõtsusid nende rütmis kütkestavalt kaasa.Pärast kümnendat tekiila pauku ja seitsmendat limbo ringi oli meeleolu ülev
ja staabist jäi väheks ning lõbus salgake võttis sammud eelnevatel päevadel Ahti(nimi muudetud) poolt inspekteeritud ”renni” kõrtsi, kus jätkus meie Aloha pidu, millega me jätkuvalt suudame tektiada elevust ja kadedaid pilke.
Loomulikult ei puudnud laualt ka tekiilalaevad, mis maitsesid kui ülim nektar. Kõige selle tulemuseks hakkasid kohalike vanurite meeleheaks seljast lendama särgid, jättes ihu katma vaid lillevanikud (uhh see oleks kui eilne päev).
Ja jällegi sai Austria mägismaastikul tõestatud kõigile elavatele, et EESTI MEES ON TANTSULÕVI- vallutades mitmeteks tundideks tantsulava ja puuritantsija kohad. Isegi kohaliku kõrtsu topised hakkasid pead tantsurütmis kaasa liigutama (ja nii oligi).
Kuna aeg hakkas kiskuma varajaste hommikutundideni, otsustas seltskond patja nõudma hakata ning kõigile märakamatult jupi kaupa hakkasid Alohalased staapi hiilima. Öös tehti ka imelike ja ehmatavaid avaldusi, kuid siiski lõppes kõik hästi.
HEAD ÖÖD ME KALLIKESED
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar