15. märts 2009

Neljas päev...

07.12 tunneme maitsva nelja tera või vilja pudru meelitavat lõhna, jällegi on jäänud loetud minutid juba kuulsaks ja igapäevaseks saanud äratuskella klõpsatuseni, virgemad saavad ilma selleta üles, sest kardina vahelt on tuppa piilumas päikese vallatud kiired.

Magama ei jäeta kedagi, kõhud pargitakse täis ja jalad suunduvad vägisi saabaste kuivatusruumi poole.

Loetud minutite pärast on kõik vormis ja eesmärk vallutada viimane ehk neljas mäetipp REITERALM 1860m- kõik on täis enesekindlust.

Et asi oleks põnevam ja kaardid oleks kenasti segatud, on taaskord tegemist viitstardiga ja kõigile vanadele suusahuntidele üllatuseks siblivad noored suusatudengid eest ära sellise hooga, et tõsine tegu järele jõuda, tundub, et suusakool on taaskord ennast ületanud.

Imeilus ilm soodustab imekenade piltide tegemist ning jäädvustamast. Ei jää märkmata ka suusaakadeemia nüüdseks juba eksamistide perfektsed ja filigraansed laskumised, mille kõrval kahvatuvad isegi kohalike suusainstruktorite täiuslikud tehnikanipid.

Nii mõnelgi muldvanal ja seeniori tiitlit kandval suusahundil on pisar silmis... On mida vaadata ja hing heliseb sees, taaskord on mäed saanud kaks uut ohvrit.

Samas ei saa lasta raisku ka imeilusat ilma ning otsustatakse ka vahelduseks lasta päikesel ennast hellitada. Ahtil( nimi muudetud) kõlab kõrvuis suvine lemmik viis ….”Siis kreemita mu keha- UV faktor 5”. Teades, et tipp ootab ei jääda siiski kauaks loorberitele ja võetakse otsustav samm neljanda tipu poole.

Poolele teele jäävad laskumised üle maja katuste ja ”spessial” slaalomi radade ning vähem kui kahe tunniga leiame ennast tipust palmide all peesitamast. Mõni mees on juba teist korda palmi all, aga see selleks…

Kuna tippu tõus oli mehine ja vaeva nõudev, siis on igati mõistlik ja tark otsus lasta alla ning lõunatada.

Leiame ennast mõnusas einelauas, kus meid teenindab üle keskmise kena kohalik toitsi-näitsik, serveerides meile jääkülma õlut ja tulikuuma guljashensuppi. Kuna päike on taas hullumeelselt kõrvetama hakanud, ei ole vaja kaks korda paluda ning kehad paljastuvad justkui võluväel.

Nähes kauneid põhjamaa lihaseliseid ja pikkade hantlitundidega vormistatud kehasid, suudab vanaprouatoits kaks korda kandiku maha pillata, seejuures saamata pilke meie seksikalt nurgakeselt (tunne, et võiks hakata raha nõudma, või siis õlut-pohjanmaa pojat on odavad).

Nii nagu kõik ilus saab ükskord otsa, otsustab ka päikesekene ennast vahelduva eduga pilvedesse peita ning meie suusasalgake võtab sammud austria kohaliku kõige suurema apre-ski hüti poole
kus on esinemas meie auks kohalik, armastatud ja jumaldatud vokaal-instrumentaal ansambel Rabaue, keda eelmine aasta sai nautida Hintertuxis, kus asus ka kohaliku hüti pisem sõsarhütt - meie seltskonnast sai kordumatut kogemust 5 isikut (hetkel jäävad saladusse).

Kohaliku kultusbändi esimene vokaal-instrumentaallugu viib kõik inimesed ekstaasi ja sunnib unustama kõik maise ja argise.

Isegi kõige vaoshoitumad apretajad on leidnud ennast keset tantsuplatsi jalga keerutamas


kus meid ka jäädvustatakse kohaliku klubi fotograadi poolt VIP kodulehele.

Tantsu jätkub hiliste apreka tundideni

ja kui meie lõbus ja peojanuline seltskond suudab lõpuks sellest unustamatust hütikesest väljuda, tabab meid üllatus ja suule tõuseb hüüe "Hei! Kus mu suusad on?" Kartes kõige hullemat, selgub siiski mingi hetke pärast, et keegi hoolitsev (ilmselt meie andunud fänn) on meie laiali olnud suusavarustuse kenasti hooldanud ja tõstnud eraldi osakonda, kust me saame need kerge vaevata õlale visata.

Laul suul, saame kenasti hüpata spessial meie jaoks kohale ilmunud suusabussi ja sõit kodu poole võib alata- kõrvuis kumisemas juba pähe kulunud helid.

Meie kenas, hubases staabis on samal ajal müstiliselt kombel taaskord valminud kolmekäiguline õhtusöök.

Kokkuleppest kinni pidades ei jää ka seekord sellest midagi järele- pottide põhjad läigivad. Kõige rahutumad ja ka tugevamad ei vandunud alla päeva koormusele ja seadsid sammud kohaliku stripiklubi poole- väidetavalt oli mida vaadata (silikoon on austrias tegija- kahjuks jäi asi siiski silmade katsuda) ning nii need tunnikesed lõppesid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar